Wikmani kevade
Jaan Kross
Eluaastad: 19. veebruar 1920 kuni 27. detsember 2007.
Ta oli eesti proosakirjanik, luuletaja, esseist ja tõlkija.
Elas ja tegutses peamiselt Tallinnas. Nõukogude ajale ebasobiva kirjanduse pärast viibis vanglates väljaspool Eestit.
Ta õppis Jakob Westholmi Gümnaasiumis. 1938. aastal astus ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, kus õppis kuni 1944. aastani. Kutseline kirjanik sai Jaan Krossist 1954. aastal. Kross alustas oma loomingulist teed luuletajana, läks hiljem üle proosale ning sai tunnustatud ajalooromaanide loojaks.
Jaan Kross on hinnatud kirjanik. Nõukogude Liidu aegses Eestis kirjutas ta palju valitsusevastast kirjandust, mis eestlastele meeldis, kuid riigijuhtidele mitte. Veel tänapäevalgi austatakse tema kirjandust, enamasti romaane ja luuletusi.
Jaan Kross on tuntum pigem vanema generatsiooni inimeste hulgas.
Romaanid:
-
„Kolme katku vahel” I–IV (1970–1980)
-
„Keisri hull” (1978)
-
„Rakvere romaan” (1982)
-
„Professor Martensi ärasõit” (1984)
-
„Vastutuulelaev” (1987)
-
„Wikmani poisid” (1988)
-
„Väljakaevamised” (1990)
-
„Tabamatus” (1993)
-
„Mesmeri ring” (1995)
-
„Paigallend” (1998)
-
„Tahtamaa” (2001)
Ta on kirjutanud veel arvukalt novelle, jutustusi, näidendeid ja luuletusi.
Väikemees hüüdis mind:
Tule vaata, kui ilus sitikas!
Mul oli tähtsate mõtetega tegemist
ning ma vastasin talle:
Vaata üksi. Ta pole ju ilusam,
kui vaatame teda koos -
ja tundsin, et valetan.
